Juhan Hellerma debüütteos "Tühjusse, kaugusse" on segu mõtte- ja tundepäevikust, miniatuuridest ja proosaluulest, mis on kirja pandud tundliku ja täpse sõnakasutusega.
Kokku moodustab see mõtlik ja süüviv teos nauditava ja voolava terviku, mille võtab kõige paremini kokku teose lõpulõik: